Saatuseaasta 1944

Saatuslikul 1944. aastal luhtusid Otto Tiefi valituse katsed Eesti Vabariigi iseseisvust taastada. 1944. aasta jaanuaris algas Nõukogude Liidu vägede sissetung Eestisse, mis põhjustas elanikkonnas hirmu Saksa okupatsioonile (1941-1944) eelnenud Nõukogude Liidu võimu taaskehtestamise ees. Nende sündmuste ajel põgenes Eestist umbes 70 000 – 80 000 inimest.

Siin saate lugeda 1944. aasta sündmuste tunnistajateks olnud inimeste päevikusissekandeid ning toimunut analüüsivaid ajaloolaste artikleid.

Veebruar

1. veebruar

Richard Sagrits. Põgenikud (1944). SA Eesti Ajaloomuuseum
Richard Sagrits. Põgenikud (1944). SA Eesti Ajaloomuuseum

Veel viimne pilk kodule ja juba vurab auto maanteel. – Ärasõit! Istume siin: ema, 7-aastane onupoeg Oti ja mina; bensiinilaadungiga autos, kuhu saime juhuslikult.

Maantee on neljalt realt täis põgenikke, kes jala, kes hobusega, vankrile laotud tähtsam kraam ja vankri taha seotud lehm. Põgenikke Narvast ja selle ümbruse küladest, eestlasi, venelasi, ingerlasi! Ja keset seda kirjut parve taganev sõjavägi, sõjaväe autod, mootorrattad, tankid...

Võimatu on siit läbi pääseda! Autogi peab liikuma ühes jalakäijatega, võimetuna tegema endale läbisõiduruumi.

Meil esialgne siht – Sooküla – asub umbes 20 km Narvast, Vaivara juures. Poolel teel sinna täitub õhk kohutava raginaga. Ei taipa alul selle põhjust, ent siis avaneb hirmus pilt: Vene lennukid, neid võib olla 6-7, tulistavad madallennul maanteel liikuvat rahvamassi. Metsiku kära ja hirmuhüüete saatel tulevad nad aina uuesti ja uuesti, tekitades kohutavat paanikat. Maanteel jääb lebama inimesi ja hobuseid. Silmapilgu jooksul on hirmust hullunud rahvamass neist üle voolanud, paiskudes pikali kraavidesse. Tee on äkki vaba ja auto kihutab kiiresti eemale sest paigast.

Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

80 aastat tagasi: Esimesed lahingud Eesti pinnal 1944. aasta veebruari alguses

Nõukogude kuulipildurid ja automaaturid 26. veebruaril 1944 Narva jõge ületamas. Foto - Rahvusarhiiv
Nõukogude kuulipildurid ja automaaturid 26. veebruaril 1944 Narva jõge ületamas. Foto - Rahvusarhiiv

1944 alustasid Punaarmee Leningradi rinde, Volhovi rinde ja 2. Balti rinde väekoondised Leningradi-Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni (14. jaanuar–1. märts), mille eesmärgiks oli väegrupi Nord armeede (16. ja 18.) purustamine või eraldamine väegrupist Mitte ning Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine. Operatsioon jagunes omakorda mitmeks löögisuunaks, millest Eestit puudutas Kingisepp–Gdovi pealetungioperatsioon (1. veebruar–1. märts 1944), millest esimeses järgus võtsid osa Leningradi rinde 42. armee ja 2. löögiarmee. 42. armee suunas peale Narva jõeni jõudmist oma pealöögi piki Peipsi idakallast, 4. veebruaril vallutati Gdov ja veebruari keskel korraldati dessantoperatsioon üle Lämmijärve Lõuna-Eestisse. Seda episoodi siinkohal ei käsitleta.

Punaarmeel oleks Narva rindest läbimurdmine võimaldanud kiiret edasitungi piki rannikut Tallinna suunas, mis oleks õnnestumise korral sundinud paremal juhul Saksa armeed Eestisse kottijäämise ohu tõttu välja taganema. Kindlasti aga oleks võimaldanu Soome lahe idasoppi suletud Balti laevastikule väljapääsu Läänemerele. Soome lahe lõunaranniku hõivamine oleks arvatavasti kiirendanud ka Soome väljumist sõjast. Oma kaalu omas sakslastele kindlasti ka kroonilise küttepuuduse tingimustes Kirde-Eesti põlevkivitööstuse säilitamise vajadus.

Punaarmee vaatenurgast oli suhteliselt lühike rindelõik omamoodi pudelikael üsna keeruliste looduslikes tingimustes, kus suur ülekaal rasketehnikas ei pääsenud maksvusele. Laial rindel läbimurre Narva jõel oli võimalik sisuliselt ainult talvel, kui Peipsi järv oli jäätnud ning mingil määral kandsid ka sealsed suured soo ja rabamassiivid, mille taga omakorda suured, tehnikale läbimatud Alutaguse ürglaaned. Teid oli piirkonnas napilt, Eesti idapiirilt lääne suunas kulgesid Narvast enam-vähem otse itta, piki Eesti põhjarannikut (seal oli ka raudtee), ning mööda Peipsi põhjakallast. Nii oli Narva rindel veebruari alguses kriitiline aeg, kus läbimurre loodeti saavutada enne kui Leningradi alt taganenud segipaisatud Saksa väed suudaksid organiseeritud kaitse sisse võtta.

Kaitse korraldamine Narva jõel

Eelnimetatud strateegilise pealetungioperatsiooniga poolitati Wehrmachti 18. armee kaheks, selle vasakul tiival taganesid Narva jõele LIV armeekorpus (jalaväekindral Otto Sponheimer) ja Relva-SSi III Germaani Soomuskorpus, mille üksused taganesid jaanuari teisel poolel Narva suunas.

27. jaanuaril 1944 ühendati mõlemad korpused LIV armeekorpuse peakorteri juhtimise alla, mis nimetati Sponheimeri Grupiks. 30. jaanuaril paigutati grupi peakorter Narva.

1. veebruaril 1944 andis väegrupi Nord ülemjuhatus Sponheimeri Grupile korralduse hoida Narva sillapead Narva jõe idakaldal Jaanilinna (Ivangorodi) ümber ja võtta kaitse sisse Ust-Tšernovast lõunasse kuni Slantsõ raudteejaamani. Samuti kästi õhkida jää Narva jõel Vasknarvast kuni Krivasooni.

Käsu täitmine sellisel kujul ei õnnestunud, küll suudeti III soomuskorpuse jõududega moodustada eeldatavas pealöögi suunas Jaanilinna (Ivangorodi) sillapea, millele andsid esmase löögi maantee ja raudtee üldsuunal liikunud Punaarmee 43. ja 109. laskurkorpuse neli laskurdiviisi. Soomuskorpuse kaitse pidas vastu ja sillapea Narva jõe idakaldal jäeti maha alles 1944. aasta juulis.

Ülejäänud rindelõikudes Narva jõel ei suutnud suuri kaotusi kandnud ja segi paisatud Saksa jalaväediviisid kiiresti tõhusat kaitset sisse võtta. Arvatavasti päästsid mingil määral olukorra kiirkorras Narva rindele paisatud soomusgrenaderidiviisi „Feldherrnhalle“ üksused, mis toodi algselt lennukitel Tartu lennuväljale ja sealt veoautodel Narva alla, esimesed üksused jõudsid rindele 1. veebruaril 1944.

Kui ehk Jaanilinna sillapea välja jätta, siis enam-vähem ainukesed organiseeritud jõud kaitses olid hoopis 207. julgestusdiviisile allunud 94. julgestusrügemendi osad ning eesti politsei-vahipataljonid nr 29–32. Viimased allutati 29. jaanuaril 1944 Narva rindelõigu komandandile ning koondati Jõhvi piirkonda. 29. ja 30. pataljonid saadeti „augu täiteks“ rindele Narvast lõunas, 31. pataljoni osad kaitsele Narva-Jõesuu piirkonda ning 32. pataljon rannakaitsesse Sillamäe piirkonda (osales 14. veebruaril Meriküla dessandi tõrjumisel).

Eesti üksuseid oli lahingute alguses Narva rindel veel teisigi. Nii allutati Idapataljonide täienduspataljon 30. jaanuaril lahingugrupile „Berlin“ (227. jalaväediviisi riismed), mis organiseeris kaitset Narva ja Narva-Jõesuu vahel. Lisaks koondati Narva rinde tagalasse ja rannakaitsesse kiirkorras ka Omakaitse üksusi.

Punaarmee sillapeade teke

Punaarmee esimesed üksused jõudsid Narva jõeni 1. veebruaril, juba järgmisel päeval õnnestus 43. laskurkorpuse väeosadel moodustada sillapead Narvast põhjas Riigiküla ning mõnevõrra suurem Vaasa-Vepsküla-Siivertsi piirkonnas. Kaitses olnud Saksa üksused ei suutnud seda takistada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud neid märgatavalt ka laiendada.

Püsivamalt kinnitas Punaarmee kanda aga kanda Narvast lõunas, seda just eelnimetatud 29. ja 30. pataljoni lõigus (vastavalt Uusna-Vääska-Temnitsa ning Omuti-Permisküla-Gorodenka piirkonnas). Arvestades politseipataljonide tulejõudu ning sõjakogemust, oli see ka asja loogiline jätk, et nendest hõredatest ridadest ilma tõhusa suurtükiväe tuletoetuseta Punaarme 122. laskurkorpuse dessantüksused läbi murdsid. Kuid samamoodi kärises Narvast lõunas ka positsioonidele saadetud Saksa üksuste kaitse ning algsest sillapeast kujunes Narva jõe läänekaldal välja suur Krivasoo kott (Auvere platsdarm). Esmaseks eesmärgiks oli sillapealt edasi tungida, lõigata läbi raudtee- ja maanteeühendus Narvast läänes ning piirata sisse Narva jõel ja idakalda sillapeal asuvad Saksa väekoondised. Esialgu näis plaan ka õnnestuvat ja jõuti ka raudteeni, kuid suurtükiväetulega õnnestus pealetung Krivasoost siiski kiiresti tagasi tõrjuda.

Kokkuvõtvalt

Punaarmee esimene löök Narva jõel veebruari alguses oli edukas. Seniks kuniks Saksa väejuhatus oma üksuste ridu korrastas, suudeti Narva jõe läänekaldal moodustada mitu sillapead. Kui Narvast põhjast olevad sillapead suudeti likvideerida märtsi alguseks, siis Krivasoo sillapea jäi püsima, ohustades kuni Narva rinde lahingute lõpuni sakslaste rinde tagalat. Kaitsjate õnneks asus see küll looduslikult erakordselt ebasoodsas teedeta soises piirkonnas, kus oli ka raske varustusprobleemide tõttu edasi tungida ja lihtsam kaitset korraldada.

Kiiresti kogus end ka Saksa väejuhatus ning kaitse saadi pidama väga lihtsustatult, peale rinde stabiliseerumist hoidis Narvast põhjas kuni mereni rinnet 227. jalaväediviis, Narva sillapeal III SS-soomuskorpus, Auvere platsdarmi vastas seisid kaitsel 170. jalaväediviis, „Feldherrnhalle“ diviis ja 61. jalaväediviis ning Narva jõel Auvere platsdarmist lõunas 225. jalaväediviis.

Peeter Kaasik

7. veebruar

Narva varemed. EFA.217.1.7838
Narva varemed. EFA.217.1.7838

Rahu on kadunud. Kuuldavasti on vaenlane 10–12 km kaugusele meist õhudessandi teinud. Siin, metsa sees, kajab kuulipilduja ragin nii valjult, nagu oleks lahing ainult mõnesaja meetri kaugusel. Kõige hullem, et see näib lähenevat iga tunniga!

Juba lendavad siiagi esimesed lennukid. Pommiplahvatustest lööb maja kõikuma ning värisema. Asume jälle sõjakärinas.

Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Jüri Uluotsa raadioesinemine ja 1944. aasta üldmobilisatsioon

Jüri Uluots. EFA.656.0.407123.jpg
Jüri Uluots. EFA.656.0.407123.jpg

„Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu, Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud, ei ole siis enam võimalik eestlastel end mobiliseerida ega ka eestlastel midagi korraldada.“

Neil päevil möödub 80 aastat ühest Eesti ringhäälingu-ajaloo olulisemast raadioülekandest – Nõukogude anneksiooni eelse viimase seadusliku peaministri Jüri Uluotsa raadiointervjuust 7. veebruaril 1944. Järgnevatel päevadel ilmus see kas täiel kujul või refereerituna pea kõikides Eesti ajalehtedes. Intervjuu põhisisu võtab lühidalt kokku eelnev põgus tsitaat nimetatud intervjuust.

Mobilisatsiooni väljakuulutamine

Pärast 1941. aasta suvel Saksa okupatsioonivõimudele kaudselt Eesti Vabariigi nimel esitatud ja tagasi lükatud tinglikku koostööettepanekut hoidis Uluots madalat profiili. Ta oli seni tagasi lükanud mistahes ettepanekud teha Saksa okupatsioonivõimudega edasist sisulist või propagandistlikku koostööd. Kuid ta ei osalenud otseselt ka seni passiivsete rahvuslike vastupanugruppide tegevuses.

Arvestades senist passiivsust oli Uluotsa avalik esinemine 1944. aasta veebruaris märgiline, kuid veelgi olulisem oli esitatud sõnum – eestlased peaksid haarama relvad oma maa kaitsmiseks Nõukogude okupantide vastu. Kitsamalt asus Uluots toetama sakslaste ametisse seatud Eesti Omavalitsuse (EOV) juhi Hjalmar Mäe poolt 30. jaanuaril 1944 välja kuulutatud üldmobilisatsiooni aastakäikudele 1904–1923 ja mõnedele erikategooriatele (ohvitserid, sõjaväearstid jt).

Mobilisatsiooni- ja selle teostamismääruste sõnastus oli üsna kentsakas. Õigemini on tegu propagandakunsti meistriklassiga, nimelt polnud seal ühtegi otsest viidet mobilisatsiooni tegelikele korraldajatele ehk sakslastele:

„Eesti maa ja rahva kaitse bolševistliku Venemaa kallaletungide vastu nõuab kõikide võitlusvõimeliste meeste valmisolekut relvastatud võitluseks. Selleks määran mina järgmise kaitseteenistusse sissekutse Eesti väeosadesse:

§ 1. Kõik 1904.—1923. aastal sündinud mehed, kes kuni 20. juunini 1940 omasid endise Eesti Vabariigi kodakondsust, on kaitseteenistuskohuslikud…“

Võimalik, et leidus ka kergeusklikke, kes arvasidki, et toimub „Eesti sõjaväe“ formeerimine, kuid arvatavasti oli neid siiski selge vähemus. Tähelepanelikumale inimesele polnud avalikest uudistest kindlasti märkamata jäänud, et teostamiseeskirjad andnud mobilisatsiooni näiline üldjuht kindralinspektor Oberführer Johannes Soodla oli tegelikult Saksa (Relva-)SSi kohapealne värbamisvolinik. Ühtlasi nimetati Soodla ka Eesti Relva-SSi täienduskomando ülemaks.

Reaalsuses viidigi mobilisatsioon Eestis läbi Adolf Hitleri nõusolekul, Saksa politseijuhi SS-Reichsführer Heinrich Himmleri käsul ja Ostlandi Kõrgema SSi ja politseijuhi SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckelni üldjuhtimisel. Viimane omakorda andis volituse mobilisatsiooni läbiviimiseks kindralinspektor Soodlale ning EOV eesotsas Hjalmar Mäega andis asjale muu hulgas mingigi omamaise ilme, kuigi selle teostamisel kohalik administratsioon mingit olulist praktilist rolli ei etendanud.

Kuigi keskmine mobiliseeritav polnud kindlasti rahvusvahelise õiguse ega ka riigiõiguse ekspert, siis arvatavasti oli üsna üldlevinud arusaam, et EOV juhil H. Mäel puuduvad mistahes volitused kasvõi kaudselt Eesti Vabariigi nimel mobilisatsiooni välja kuulutada. Ning arvatavasti enamus mobiliseeritavatest said ka aru, et tegu on Saksa mobilisatsiooniga, mis lihtsalt näiliselt on eestlaste endi korraldada.

Kõik see seadis juba algusest peale kahtluse alla mobilisatsiooni õnnestumise ja ilmselt tajusid seda ka sakslased. 1943. aasta lõpukuudel oli Eestimaa kindralkomissar Litzmann väljendanud selget seisukohta, et kavandatav mobilisatsioon ei saa õnnestuda ilma poliitiliste järelandmisteta eestlastele, pidades silmas autonoomia kavasid. Nii anti luba Eestis mobiliseerida 15 000 meest, kuigi oli teada, et eelnimetatud aastakäikudes on mitu korda rohkem mehi (ca 80 000, kellest hinnanguliselt pooled sai koheselt väkke võtta).

Relva-SSi huvi oli eelkõige komplekteerida nooremate aastakäikudega täiskoosseisuliseks 20. Eesti SS-diviis. Mida ülejäänutega teha, jäi ebamääraseks, õigemini algsete plaanide kohaselt tuli nad anda väegrupi Nord tagala juhataja käsutusse, et neist formeerida kolm piirikaitserügementi. Kuid see küsimus jäi esialgu siiski lahtiseks, sest polnud selge, kui palju mehi isegi umbkaudselt kokku tuleb. Ka Punaarmee pealetung Narva rindel tegi edasistesse formeerimisplaanidesse omad korrektiivid ning esimesed mobiliseeritutest komplekteeritud üksused saadeti mobilisatsioonipunktist sisuliselt otse rindele (rügement „Tallinn“ juba 12. veebruaril).

Jüri Uluotse intervjuu mõjust

Kõik väekohuslased ei pidanud kaitseteenistuskomissjonidesse ilmuma mõistagi ühel päeval, vaid sõltuvalt aastakäigust 3.–11. veebruarini. Ja algus oli üsna loid. Kuna oli ka mõni päev aega, siis keskmine mees esimesel päeval kohale ei tõtanud ja mälestuste põhjal võib meeleolu iseloomustada, et „vaadati, mida teised teevad“ või saadi kokku ja arutati „mida teha“. Siinkohal tulles tagasi eelnimetatud Uluotsa intervjuu juurde, siis vähemalt statistiliselt tundub sellel olevat olnud väga suur mõju. 8. veebruaril ületati 10 000, 11. veebruaril 20 000 ja hiljemalt 19. veebruariks 30 000 ja 25. veebruariks 35 000 mobiliseeritu piir.

Ametlikult pidi mobilisatsioon küll lõppema 11. veebruaril, kuid kuna väga paljud kutsealused jätsid komisjonidesse ilmumise viimasele hetkele, siis ülekoormatud komisjonid ei suutnud neid vastu võtta ja paljudele anti korraldus mõne päeva pärast tagasi tulla. Või anti üsna kergekäeliselt veelgi pikemaajalisi vabastusi. Samuti polnud edasine mobilisatsioonist kõrvalehoidjate jälitamine silmatorkavalt aktiivne ning karistusedki üsna leebed.

Kindlasti oli endise Eesti Vabariigi poliitiku, seadusjärgse võimukandja Jüri Uluotsa sõnadel autoriteetne kaal, seda enam, et ta polnud end ehk okupatsioonivõimudega koostööle asumisega kompromiteerinud. Arvatavasti jõudis paljudele Uluotsa sõnade kaudu ka kohale, et vaidlusega Eesti Vabariigi õigusliku staatuse ja mobilisatsiooni ebaseaduslikkuse üle kannatab esialgu oodata – olid need sakslased mis nad olid, kuid idamaist bolševistlikku võimu ei soovinud tagasi eriti keegi.

Olgu öeldud, et mõningate passiivsete vastupanugruppide teatud aktiviseerumine (nt lendlehtede tonaalsus) on 1943. aastal täheldatav just seoses esimeste okupatsioonivõimude läbi viidud sundvärbamistega. Ilmselt ka seetõttu oli nii mõnigi inimene Uluotsa jutust ebameeldivalt üllatunud. Kindlasti olid seda mõned Eesti välisdelegatsiooni liikmed, kelle ülesandeks oli demokraatliku Lääne pealinnades Eesti Vabariigi taastamise nimel lobitööd teha. Seega, oma ülesannete valguses olid nad vastu igasugusele koostööle Saksa okupatsioonivõimudega, rääkimata veel üldmobilisatsiooni toetamisest.

Eestis vaadati asju mõnevõrra pragmaatilisemalt. Üheks mobilisatsiooni (ja seoses sellega ka Uluotsa kõne) tagajärjeks oli rahvusliku opositsiooni konsolideerumine. 14. veebruaril 1944 moodustati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis asus tagantjärgi mobilisatsiooni asjus Uluotsa seisukohti toetama, tõdedes, et Eesti rahvas on võitluses idamaiste vallutajatega sunnitud aktiivselt osalema koos Saksa armeega. Kuid siiski rõhuasetusega, et igasugune poliitiline liit või koostöö Saksamaaga ei tulnud kõne allagi ning lääneorientatsiooni enda olemust see ei tohi muuta.

Kokkuvõtvalt, laskumata siinkohal tagantjärgitarkusesse asjade edasise käigu üle, siis Uluotsa intervjuul oli oma roll mobilisatsiooni õnnestumisel. Kuid seda ei peaks ka üle tähtsustama. Kindlasti oli suur osa neidki, kes läksid kodumaad kaitsma ilma igasuguste kõrvaliste rõhutusteta selle vajalikkusest. Kuid eeldatavalt iga mees, kes oli saanud mobilisatsioonikutse, luges selle ka tähelepanelikult läbi. Ning ära ei tohiks unustada, et tegu oli sõjaaegse korraldusega, mille mittetäitmist hinnati sõjaaja seaduste järgi.

Lõpuks oli oma kaalukas roll ka „avalikul arvamusel“, mis üsna pea esialgse kõhkluse järel hakkas mobilisatsiooni pigem toetama. Sellel oli kindlasti oma arvestatav kaal eriti külaühiskonnas, kus kõrvalehoidjat ei antud ehk küll võimudele üles, kuid suhtumine võis olla halvustav, eriti nende puhul, kelle lähedased olid sõtta läinud.

Peeter Kaasik

8. veebruar

Purustatud maja Turuplatsil Jõhvis. EFA.217.0.175266
Purustatud maja Turuplatsil Jõhvis. EFA.217.0.175266

Ometi võimalus jätta seljataha selle maakoha! Istume ühe eraauto veokastis ja liigume Jõhvi poole, kust kavatseme edasi Tallinna pääseda. On haruldaselt külm õhtu. Kuuvalguses särab lumi kui hõbe. Ilus, nii jumalikult ilus! Meie silmad on aga pimedad sellele. Tunneme ainult, et on külm, kohutavalt külm! Luud-liikmed tunduvad tinaraskena, peas kohiseb tuul. Keha on kui tardunud. Millal, millal jõuame kohale?

Liigume ühe lülina pikalt autode ahelas. Aeg-ajalt peatub me ees sõitev auto mingi rikke tõttu järskude nõksakutega. Nii peab peatuma ka meie auto, selle järgmine ja nii edasi terve ahelik. Jälle nõksatus, peatus. Meie taga liikuv auto on meile lubamatult liginenud. Nüüd, võimetuna pidurdama nii järsku, sööstab ta edasi...

Ragin, klaasiklirin! Sõidame edasi, kuid meile järgnenud auto jääb purunenud laternate ja aknaklaasidega seisma, kadudes peagi käänaku taha.

Jõhvi. Meiega ühes sõitnud proua viib ka meid ühes oma tuttavate juurde. Soe, mugav, valge tuba, nagu pole seda nädalapäevad näinud! Meid sätitakse magama pehmele diivanile linade vahele. Milline mõnu on tunda jälle mugavat soojust liikmetes! Mälestub kodu. Armas Narva, kas näen sind kunagi veel? Kas saan kord jälle liikuda su tuttavail tänavail, näha jälle tuttavaid inimesi? Vanaisa – ema! Kus olete teie nüüd?

Tundsin, kuis silmad valgusid vett täis ja siis ma ei saanud – ma pidin nutma!

Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

11. veebruar

Voldemar Kures Helsingis 1944. ERA.4931.1.151.12
Voldemar Kures Helsingis 1944. ERA.4931.1.151.12

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.

'Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas: […] Enne prof. Uluotsa avaldusi raadios teatati ringhäälingu kaudu mitmel korral, et prof. Uluots kõneleb sel ja sel tunnil. See teade haaras kõiki ja oldi peaaegu surmkindlad, et nüüd kuulutatakse Eesti iseseisvus välja. Kes vähegi said, kogunesid väljakuulutatud tunnil raadioaparaatide juure. Olin ise ühes suuremas seltskonnas ja kui Uluots temale esitatud küsimustele esimesed vastused oli andnud, oli meie pettumus otse kohutav. Uluotsa avalduste mõju oli vastupidine sellele, mida loodeti. Kõik said aru, et mees oli sunniviisil mikrofoni juurde tassitud. Praegusel raskel ajal inimesed loovad endile järjest uusi illusioone, ja mõned mõtlevad veel nüüdki, et eks see prof. Uluotsa esinemine meile lõpuks ikka midagi too.'

Voldemar Kures
„Mitmesuguseid kuuldusi liigub...“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

19. veebruar

Eesti Sõna, nr. 38, 16 veebruar 1944
Eesti Sõna, nr. 38, 16 veebruar 1944

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.

Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas:

'Meeleolu on lohutamatu. Kui läheme koos kaotaja poolega, sammume hukkumisele vastu, ja punaste juure jäämisel ootab samuti kõiki sama saatus.

Niipea kui üldmobilisatsioon välja kuulutati, jäi elukäik peaaegu seisma. Keegi ei tahtnud enam midagi teha. Toon kas sellegi väikese näite, et laste piim jäi linna toomata. Siis ähvardati kõiki saboteerijaid surmanuhtlusega, ja elu saadi jälle kuidagi käiku. Alguses olid kõik mobilisatsiooni vastu. Aga kuhu sa end ikka peidad. Osa peab ikkagi kaasa minema. Masendatud meeleolust annab tunnistust ülirohke alkoholi tarvitamine. Nägin tänaval üht meeste salka, kes maalt ühte mobiliseeritute koonduspunkti toodi. Selle salga taga tõmbas üks purjus naine lõõtspilli. See oli see rahvuslippudega ja orkestritega sõjaväkke tulek, nagu sellest teadis jutustada propagandaleht “Eesti Sõna”! Ei ole kusagil seda tuju, nagu oli veel sakslaste maaletuleku ajal. Hoopis kõnelemata Vabadussõja päevist.

Kohutav on see, et kõik tuletab meele punaste aega. Siis sundisid venelased meie näitlejaid ja kirjanikke nendele vemmalvärsse kirjutama ja deklameerima, nüüd käsib sakslaste käsilane Mäe näitlejail deklameerida isamaalisi laule ja luuletajail kirjutada “isamaalisi” vemmalvärsse.'

Voldemar Kures
„Mitmesuguseid kuuldusi liigub...“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

Jaanuar

Lahingud jõuavad Eesti piiridele

Punaarmee kindral Leonid Govorov ja Saksa 9. armee ülem kindralkolonel Walter Model
Punaarmee kindral Leonid Govorov ja Saksa 9. armee ülem kindralkolonel Walter Model

1944. aasta talvel jõudis Punaarmee rinne taas Eesti piiridele. Suve lõpuks oli selge, et Punaarmee vallutab Eesti uuesti ja kommunistlik terror jätkub sealt, kus see 1941. aasta suvel katkes.

14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee kolme rinde väekoondised Leningradi–Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni kindralkolonel Walter Modeli juhitava Saksa väegrupi Nord vastu. Eesmärgiks seati Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine ning väegrupi Nord ära lõikamine väegrupist Mitte, mis eeldas Punaarmee jõudmist Läänemereni. Pealetung osutus edukaks ning Peipsini jõudes poolitati saksa üksused kaheks: armee vasak tiib asus positsioonidele Narva jõe joonel, ülejäänud väekoondised taganesid Pihkva suunas.

Saksa kõrgem väejuhatus pidas rinde stabiliseerimist Narva jõel väga oluliseks, sest Soome lahe lõunaranniku kaotamine oleks tähendanud ühtlasi kontrolli kaotamist Soome lahe üle ja Nõukogude Liidu Balti laevastiku pääsemist Läänemerele. See omakorda seadnuks ohtu kogu Saksamaa kontrolli all oleva Läänemere ranniku. Kui sakslased oleks kaotanud Eesti, oleks kogu Soome lõunarannik olnud valla Punaarmee rünnakutele. Kroonilises kütte- ja määrdeainete puuduses vaevlevale Saksa sõjaväele oli oluline ka Kirde-Eesti põlevkivist saadav õlitoodang.

Võitlusvõime taastamiseks vahetati välja rida üksusi, nende hulgas mitmed Saksa poolel sõdinud võõrrahvaste omad. Täielikult demoraliseerunud 250. jalaväediviis, mida pigem tunneme „Sinine Diviis“ või Hispaania Leegionina, toodi rindelt ära Tapa piirkonda ja saadeti tagasi kodumaale. Seevastu asusid koos sakslastega rindel kaitsele hollandlastest formeeritud 4. SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ ning taani ja norra vabatahtlikest moodustatud 11. SS-soomusgrenaderidiviis „Nordland“. Põhiraskuse kandmiseks paisati kiirkorras lennukitel Eestisse Saksa eliitüksusi: Wehrmacht’i soomusgrenaderidiviis „Feldherrnhalle“ jõudsid rindele juba 1. veebruaril, 6. veebruaril andis Hitler käsu Wehrmacht’i soomusgrenaderidiviisi „Grossdeutschland“ üksuste Eestisse saatmiseks.

Pantriliin ja tsiviilealnike evakueerimine

Jaanuari lõpuks olid Punaarmee üksused kindral Leonid Govorovi juhtimisel murdnud Leningrdi blokaadi ning jõudnud Peipsi ja Soome lahe vahelises piirkonnas sõjaeelse Eesti Vabariigi piirideni ning 25. jaanuaril kuulutati Narva rindelinnaks, algas tsivvilisikute evakueerimine. Eesti piirijoon polnud Saksa väejuhatul iseenesest oluliseks maamärgiks, sest tulevasteks lahinguteks valmistuti looduslikult sobivamal Narva jõe joonel. Esimesed Punaarmee üksused jõudsid Narva jõeni 1. veebruaril ning juba järgmisel päeval õnnestus neil jõe läänekaldal moodustada mitmed sillapead.

Lahinguteks Narva jõe joonel ja Peipsi läänerannikul olid sakslased teinud ettevalmistusi juba mõnda aega, valmistades ette positsioone, mis olid osa nn Pantriliinist (Panther-Stellung). See moodustas i osa nn Idavallist (Ostwall), mis kulges Mustast merest Soome laheni. Liini rajamist oli alustatud küll 1943. aasta augustis, kuid see veel kaugelt valmis ja kindlustustööd jätkusid jooksvalt ka lahingute ajal. Ühtlasi alustati aktiivselt Põhja-Eesti ranniku kindlustamist merelt lähtuda võivate rünnakute tõrjumiseks.

Paralleelselt Pantriliini rajamisega alustati „kaitsemeetmete tõhustamiseks“ rindejoone ja kaitseliini vaheline ala tsiviilelanikest „puhastamisega“, mis pani Eestis liikuma esimese suure põgenike laine, nn operatsiooni “Roboter”. Lisaks puhtsõjaliste aspektidele ja humaansuskaalutlustele oli selle eesmärk , nagu operatsiooni nimigi viitab, kahtlemata tööjõu hankimine, mis on suur defitsiit igas sõdivas riigis. Ja vastupidi, vaenlasele ei tohtinud jääda ühtegi “rakendatavat inimest”. Nii oli juba 23. jaanuariks 1944 väegrupi Nord tagalapiirkonnas ehitatava Pantriliini ja rindejoone vaheliselt alalt kokku evakueeritud üle 300 tuhande inimese: Narva- ja Peipsitagustel aladel elanud eestlased, kes olid seal elanud tsaariajast saati, Ingerimaa ingerisoomlased, venelased. Neist kümned tuhanded jõudsid ka Eestisse.

Narva tsiviilisikute sundevakueerimine algas 25. jaanuaril ning oli paljudele arvatavasti ootamatu. Saksa propaganda püüdis järjekindlalt olukorrast maalida lootusrikkamat pilti ning reaalne olukord kajastus pigem kuulujuttudes või oli lahingukõmin juba kõrvale kuulda. Kohalik okupatsiooniaegne ajakirjandus andsid lahingute Narva jõeni jõudmisest selgesõnaliselt teada mõningase viivitusega, viidates ka võimalikule „ajutisele evakueerimisele“. Näiteks vahendas ajaleht Eesti Sõna 3. veebruaril Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe raadiokõnet: „Kui vaenlane on meie kodumaa piiride lähedal, võib tekkida tarvidus ohustatud piiriäärsest osast mõnda asulat evakueerida, et inimesed mitte asjata hädaohtu ei satuks. Siis olgu igal eestlasel külma verd käsu kohaselt oma kodu ilma hädaldamiseta maha jätta ja olgu igal eestlasel sooja südant temale anda uut peavarju.“ Tsiteeritud Mäe kõnes oli tsiviilelanike evakueerumine siiski kõrvalteema ning pigem oli tegu võitlusvaimu turgutamise ja mobilisatsioonipropagandaga.

Üldmobilisatsiooni ettevalmistus

Eesti piiridele jõudnud lahingud oli vahetu ajend üldmobilisatsiooni välja kuulutamiseks. 1. veebruaril ilmus ajalehtedesse ja kuulutustulpadele Eesti Omavalitsuse juhi määrus, mille kohaselt vastavalt kokkuleppele saksa sõjaväevõimudega kuulutati kaitseteenistuskohustuslasteks aastatel 1904–1923 sündinud mehed, ning kohustati neid ilmuma kaitseteenistuskomisjonidesse. Eesti kodanike üldmobilisatsioon, mis oli sõjaõigusega vastuolus sama moodi, kui 1941. aasta suvine mobilisatsioon Punaarmeesse, oli sellega käima lükatud.

Mobilisatsioon ei tulnud ka tühjale kohale. Juba varasemalt oli Omakaitse kattevarjus läbi viidud mobilisatsiooniealiste meeste registreerimine. Paralleelselt meeste registreerimise ja üksuste formeerimisplaanidega oli 1943. aastal „peaproovina“ alustatud ka reaalse mobilisatsiooniga, kutsudes novembris teenistusse 1925. aastakäigu kutsealusted.

Kuulujutud tulevastest üldmobilisatsioonist liikusid rahva seas ringi mitmeid kuid varem. Võttes aluseks julgeolekupolitsei koostatud meelsusaruanded, siis võis eeldada, et üldmobilisatsiooni tulemused (sh kaasas käivad meeleolud) on ettearvamatud ja teatud aastakäikude varasemad varjatud ja varjamata mobilisatsioonid andsid põhjust oletada, et kõrvalehoidmine saab olema massiline.

Ja see polnud sakslastele kindlasti teadmata. Kuid oli ka tegureid, mis viitasid mobilisatsiooni õnnestumise võimalusele. Ei saa eeldada, et tollane inimene orienteerunuks väga täpselt okupatsioonivõimu „bütsantslikus“ olemuses või rahvusvahelises sõjaõiguses. Nii kasutati motivatsiooni tõstmiseks okupatsioonivõimude kontrolli all olevaid omamaiseid asutusi (Eesti Omavalitsus, Eesti Omakaitse ja Kindralinspektsioon). Samuti oli mobilisatsioonikorraldus koostatud viitega enne 1940. aasta 22. juunit kehtinud Eesti Vabariigi seadustele ja kodakondsusele. Ühtlasi saavutati tinglik kokkulepe rahvusliku opositsiooni esindajatega, kes olid seni suhteliselt passiivses olekus.

Kuid mitte vähetähtis polnud mobilisatsiooni õnnestumisel okupatsioonivõimude küllalt oskuslikult läbi viidud propaganda. Juba 1941. aastast kultiveeritud Teise Vabadussõja motiiv ei ülistanud mitte niiväga sakslasi, vaid seisukohta, et käesolevas sõjas „idamaise barbaarsuse“ vastu ei ole alternatiive sakslaste toetamisele!

Alanud aasta ei tõotanud head ja Eesti rahvast ootas ees veel rida pöördilisi sündmusi, mis määrasid meie saatuse aastakümneteks. Lootus terrorist pääseda sundis kümneid tuhandeid Eesti inimesi kodumaalt lahkuma.

Peeter Kaasik

31. jaanuar

Leitnant Eduard Simson-Kallas talvelahingutes Narva all
Leitnant Eduard Simson-Kallas talvelahingutes Narva all

Sõjatuled on kohutavalt lähenenud, kuid pool Narva elanikkonnast on kangekaelselt otsustanud paigale jääda, hoolimata käsust.

Siis saabus õudseim öö, mis otsustas me saatuse. Juba õhtul seati Narva ümbrusesse üles kahureid ning videvikuks muutudes läks lahti möll. Asusime täiesti sõjakärinas. Edasi-tagasi üle linna lendavad kuulid. Taevas oli kui tulemeri. See on ilus, kuid õudne vaatepilt. Lennukipommide plahvatused õõtsutavad maja, kui oleks see papist! Varsti puhkevad tulekahjud. Üksnes Narva ümbruses võib loendada 7–8 kuma. On karta, et venelane marsib juba enne hommikut sisse. Sel ööl otsustasime, et lahkume järgmisel hommikul, kui pole juba hilja. Vanaisa ja vanaema jäävad aga sellest hoolimata kohale.

Nii algas meie sõjarännak.

Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020